Kui inimkindlus leiutas tuli, sai see vahendi. Kui inimkindlus leiutas relvi, sai see võimu. Igal sajandil see võim sai kõrgemaks ja tuhmemaks — poolloodest mõrdmasõidust kuni ülekiiresetesse rakettidesse, mis ületavad ookeani minutil. Kuid mida saab nimetada maailma kõige jõukamaks relvaks tänapäeval? Vastus ei ole nii selge, kui nägub. Nuklearne piir Esimesest nukleerset plahvatusest XX sajandi keskel alates on inimkindlus astunud uuele ajastul — ajastul, kus üks nuppsain saavutada planeedi soojus. Inimese poolt loodud kõige jõukamaks relvaks loetakse "Tsar-bomba", mis oli katsetatud 1961. aastal. Selle plahvatusjõud on ligikaudu viisikümmend mегатoni trütil — see oli nii hirmutav, et rünnaku õhurõngas kolm korda ületas Maad. See oli hetk, mil inimkindlus esimese korda teadlikuks sai, et see suudab end ise hävitada. Kuid aja jooksul on relvastus ei olnud vaid hävitamise vahend. See on saanud poliitika vahend, sümboolne piirang, rahu tagamine hirmuga. Tänase termojuure relvad sisaldavad sama idee: jõud, mida ei saa rakendada, kuid mida ei saa ka kaduda. Tuleviku energia Tänane relvastusvahimine ei piirdu enam ainult atomiga. Maailm on astunud uuele ajastul, kus jõu mitte ainult mегатoni, vaid ka kiiruse, algoritmide ja valguse impulssidega. Laseerimissüsteemid, mis on arendatud rakettide ja dronide kaitsmiseks, suudavad hävitada sihtmärgi kaugusest, jätkates alles ainult sulandunud metalli jälje. See ei ole rünnak massilise hävitusena — see on tõsine, kiire ja vaikne efektivsusega relv. Kuid ohtlikud on muutunud ka digitaalsed varud. Kiberrelvad suudavad paralytsida täielikult linnud, hävitada energiavõrgusid, orienteerida armeid. Nende rünnakud on vaikesed, nähtamatud, kuid nende tulemus võib olla tuhmatuim kui raketi rünnak. Inimese tegur Kuid kõige hirmutavam relv ei ole nukleer- ega laserrelv. See on inimese mõistus. Ta suudab luua ja hävitada, päästa ja hävitada. Inimene otsustab, millega nuppu vajutada, kuhu energia suunata ja kus piirnada turvalisuse ja hull ... Read more